Sunday, November 27, 2011

Haarav "Augustikuu" Draamateatri lavalaudadel

Tracy Lettsi populaarne  "Augustikuu", mis juba rohkem kui poolteist aastat Draamateatri laval täissaalidele vaatamiseks olnud, tirib publiku mõttemaailma aina sügavamale lahkama depressiivseid ja väsitavaid perekonnasuhterägastikke ja konarusi. Oma süngete ja tumedate alatoonidega tõi Draamateatri praeguse repertuaari üks tipplavastusi minu silme ette hiljuti nähtud Vanemuise "Puhastuse" ning järele mõeldes haakuvad suures osas ka mõlema lavaloo temaatikad. "Puhastuses" tuuakse välja võimalused, kuidas muutuvad võimu vahetumise korral perekonnasuhted. "Augustikuus" toob pereisa ootamatu kadumine terve suguvõsa koos oma probleemidega ühte majja kokku, kus suur ja etteaimatav plahvatus osutub valusaks eranditult kõigile. Hoolimata sellest, et "Augustikuu" ei olnud mõeldud mitte ainult inimeste masendamiseks, vaid pakuti ka lõbusaid ja kaasa elama panevaid stseene, suutis siiski see lavalugu jääda minu silmis enam emotsionaalsemaks ja süngemaks kui Oksaneni "Puhastus". Tagasi mõeldes pakkus "Augustikuu" mulle kordi rohkem nukratel alatoonidel hinge lämmatava elamuse kui "Puhastus". Selle põhjuseks võib lugeda ka Tracy Lettsi mitmekihilist ja meisterlikku teksti, mis annab tegelikult iga sõnaga edasi depressiivsust ja süngust. Mõistus ei pruugi küll alati seda tunnistada, ent siiski haavavad need emotsioonid tugevalt teatrikülastaja hinge - seal nad on ja sinna nad ka jäävad. Olen täiesti nõus "Augustikuus" mängiva Draamateatri näitleja Ain Lutsepa nägemusega sellest lavastusest: "Näiliselt oleks tegemist nagu tüüpilise mehhiko seebiseriaaliga, kus viha, raev ja vihkamine illustreerivad suhete sasipuntraid, ent tegelikult on mitmete erinevate tasanditega mänglevas tekstis süvitsi minekuid, mis esmapilgul jäävad nii näitleja kui ka vaataja eest varjule."


Teise vaatuse algus, kus terve näitetrupp tuli kahe-kolmestes gruppides lavale ning publikuni jõudsid korraga mitmed erinevad dialoogid ja vestlused, oli ilmekas näide lavastuse olemusest: palju inimesi ja igaühel omad probleemid. Selline peakski olema üks õige perekonnadraama. Mitmed keerulised süžeeliinid muutsid lavastuse küll vaataja jaoks natuke keeruliseks, kuid pingsalt jälgides olid esimese vaatuse lõpuks peaaegu kõik armudraamad ja minevikuvarjud vaataja ette toodud. Teises vaatuses lendasid pikalt hinge kripitavad tunded, emotsioonid ja saladused tegelaste seest välja. Võiks arvata, et põhiliselt on rõhku pandud Violet Westonile(Ita Ever) ja tema suhetele kolme tütrega, ent minu jaoks puudusid selles näidendis igasugused kõrvalliinid. Sama olulised olid minu jaoks ka Violeti vanima tütre Barbara Fordhami(Ülle Kaljuste) rappa jooksnud suhted armukestega sebiva abikaasa ja teismelise tütrega või Violeti õe(Maria Klenskaja) ning tema mehe(Ain Lutsepa) suhted kolmekümnendates eluaastates pojaga, kes on oma mõtete ja tegude poolest ikka veel väike laps. Minu arvates puuduvad Tracy Lettsi näidendis igasugused kõrvalliinid, kuid Priit Pedajase lavastuses on Violet Westoni kehastaja Ita Ever oma vapustava rollisooritusega mänginud Violeti probleemistiku põhiliiniks. 


Lavakonstruktsioon uhkete ja suurte treppidega mõjus suursuguselt ja tõetruult. Lava sügavusest paistev kõrvalruum, mida valgustaja vajalikel hetkedel suurepäraselt valgustas, avaldas tugevalt muljet. Esireast minule käte haaramisulatusse jääv raamatuterida ja terve hunnik veel pisikesi kasutuses olevaid ning ka kasutamatuid rekvisiite andis üldpildile lugematul hulgal palju värve juurde. Lisaks kuulmis- ja nägemismeeltele, sain mina ja teised esireas istujad lavastuse käigus kasutada ka oma haistmismeeli. Nimelt oli mitmel korral enne teismelise suitsusõltlase Jane Fordhami(Marta Laane) lavale astumist õhus tunda looduslikule tubakale omaseid aroome, kui nii üldse võib nimetada nende paheliste lõhnade kohta. Mind üllatas, et ka lava taga on näitlejad niivõrd maksimaalsel määral üritanud luua vaatajatele võimalikult reaalset teatrielamust. Võib olla mõne vaataja jaoks osutub see riskantne lavastuslik element liigseks ja vastikuks, kuid mina jäin selle nö. lõhnateatriga rahule. Peaasi, et näitlejad reaalsuse loomiseks alkohoolseid jooke tarbima ei hakkaks, sest selliste tuimestavate mõnuainete kasutuselevõtt muudab teatrielamuse jälestusväärseks. Reaalsusest rääkides, siis muljet avaldas ka peielaud, kus mitmed särisevad road näitlejate taldrikutele jõudsid.




Näitetrupp tegi võrratu ülesastumise ning eranditult kõik näitlejad olid oma rolli nii tugevalt, kaljukindlalt ja vankumatult sisse elanud, et mõnusat ansamblimängu oli kohe lust vaadata. Priit Pedajas on andnud selle näidendiga paljudele Draamateatri näitlejannadele võimaluse enda võimekus esile tuua ning seda kasutasid nad kõik ka ära. Eriti jäid meelde Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson ja Maria Klenskaja oma vanas heas mahlas, rääkimata loomulikult Ita Everist, kes pakkus publikule muigamist, äratundmisrõõmu ning hubast ja mõnusat olemist juba esimesest häälitsusest, mis lava tagant publikuni jõudis. Aprillis 80. juubelit tähistanud suurnäitleja ei kavatse puhata loorberitel ega istuda väljateenitud pensionipõlvel , vaid annab hoolimata kõrgest east vaatajale sellise teatrielamuse, et isegi noored ja füüsiliselt võimekamad näitlejannad selleni nii pea veel ei küündi. Füüsilisest võimekusest rääkides, siis sellest Everil juba puudu ei jää - laval joostakse ja pillutakse taldrikuid kildudeks nagu verinoored jõmpsikad mänguplatsil. Silmad teeb Ever ette ka endast kümme aastat nooremale Marje Metsurile, kes oma head vormi Vanemuise "Puhastuses" publikule demonstreerib. Loomulikult võib lõputult pajatada nendest tundelistest ja hingesoppe üdini haavavatest monoloogidest, mis Everi esituses vaatajani jõuavad. Monolooge on küll vaid paar tükki, needki on võrdlemisi üürikesed, kuid see eest leiab neist rohkem tuliseid ja kõrvetavaid emotsioone kui mõnest teisest. Usun, et teatrikuninganna pole ainulaadne mitte ainult Eestis, vaid ka kogu maailmas. Ma kahtlen sügavalt, kas kuskil leidub mõnda nii kõrges eas näitlejannat, kes suudab peaaegu igal õhtul mitmesaja vaataja ees ohjeldada oma keha ja häält ning esineda sealjuures kellegi teisena. Pole kahtlustki, et praeguse hetke üks tippnäitlejaid tiirutab veel laval ringi julgelt kuni 90. eluaastani. Ita Everile moodustavad "Augustikuus" suurepärase raamistiku Draamateatri võimekad näitlejad, kes tasakaalustavad üksteist ja pakuvad vaatajale, nagu juba öeldud, fantastilist ansamblimängu. 




Ainuüksi Ita Everi energia ja võimekuse pärast oleksin ma olnud valmis etenduse lõpus püsti tõusma ning kõik ülejäänud faktorid süstisid minusse ainult julgust ja entusiasmi juurde. Pärast seda, kui ma olin aplausi ajal püsti tõusnud, ei möödunud kümmet sekunditki, kui juba oli püsti terve saalitäis rahvast. Vapustav, et eestlased oskavad oma talente hinnata. Usun, et Everi vastupidavuse fenomen peitubki selles, et on niivõrd palju eestlasi, kes teda austavad, hindavad ja armastavad. "Augustikuu" on lavastus suurepärase materjali, suurepäraste näitlejate ja suurepärase publikuga.

No comments:

Post a Comment